Ülesanne 4. Püsililled

Püsililled: eelised ja puudused võrreldes suvelilledega. Paljundamise viisid.

Püsililled on rohtsed ilutaimed, mille eluiga on pikem kui kaks aastat. Nad kasvatavad igal aastal maapealsed osad, mis ebasoodsal aastaajal enamasti hävivad, säilivad maa-alused organid ja maapealsed roomavad võsundid, talihaljastel püsikutel ka juurmised lehed.

Püsilillede põhilisteks hooldustöödeks on kastmine ja väetamine. Püsikud on pikaealised taimed, mis tähendab, et nad pakuvad meile aias silmailu pikka aega; suvelillede ilu same seevastu nautida vaid ühe suve jooksul.

Püsilillede eelisteks on eelkõige nende pikaealisus, suur valik erinevaid sorte, suuremat osa on lihtne paljundada ja ei vaja suurt rohimist, palju sorte on külmakindlad.

Puudusteks on õitsemisperiood, erineva õitsemisaja ja kõrgusega taimede kokkusobitamine nõuab palju energiat. Enamus hakkab õitsema teisel aastal ja mõningad taimed paljunevad ise ja kiiresti ning võivad lämmatada naabertaimi.

Püsilillede jagamine sõltub nende õitsemise ajast. Kevadel ja suve esimesel poolel õitsevaid püsililli on õigem jagada varasügisel- augusti lõpus või septembri alguses. Suve teisel poolel õitsevaid kevadel- aprillis või mais. Igihalja lehestikuga taimi jagatakse kevadel.
Jagada võib peaaegu kõiki püsililli, väljaarvatud jagunematu peajuurega taimi, mis taluvad juurte või juurekaela vigastamist halvasti ja nad võivad jääda kauaks põdema (kipslill, lõokannus).

Püsilillede vegetatiivse paljundamise kõige levinumaks viisiks on paljundamine jagamise teel (puhmiku jagamine). See on kõige kindlam viis saada kohe elujõuline taim. Mõningaid madalakasvulisi püsililli võib paljundada jagamise teel kogu kasvuperioodi vältel (näiteks kukehari, priimula).

Teine kasutatav vegetatiivne paljundamise viis on võsunditega paljundamine. Läbilõigatud võsund koduneb uues kasvukohas kiiresti, eriti kui väiksed juured on olemas. Maa-pealset meetodit kasutatakse näiteks maasika taimede paljundamisel. Maa-aluste võsunditega paljundatakse madalat astrit, suurelehelist brunnerat.

Kolmas kasutatav paljundamisviis on sibulatega paljundamine. Tütarsibulatega paljundatakse näiteks tulpe ja nartsisse. Sigisibulatega ja sibulasoomustega paljundamisel läheb taime õitsemiseni 5 aastat aega (liiliad).

Neljas kasutatav paljundamisviis on pistikutega paljundamine. Enamkasutatavad on paljundamine rohtsete (daalia, petuunia) ja poolpuitunud (nelk, leeklill) pistikutega. Vähem leiab kasutust juurepistikutega paljundamine (ogaputk, aed-leeklill).

Mõistlik on valida paljundamise viis lähtudes taimest/juurestikust ja eesmärgist, mis soovitakse saavutada.

 

Püsililled erinevates kasvukohtades:

Päikeseline koht, kuiv ja toitainetevaene muld: säbar kurereha (Geranium renardi); pärl-hõbeleht (Anaphalis margaritacea); sinine mesiohakas (Echinops ritro); harilik kassisaba (Veronica spicata).

 

 

Poolvarjuline koht, toitaineterikas muld: harilik murtudsüda (Dicentra spectabilis), sinine käoking (Aconitum napellus); õrn ülane (Anemone blanda); aasia tulikas (Ranunculus asiaticus); suur tähtputk (Astrantia major).

 

 

 

 

 

Varjuline koht, happeline muld: harilik lõokannus (Corydalis solida), harilik kanarbik (Calluna vulgaris),  
harilik naistesõnajalg (Athyrium filix-femini); meelis-sõnajalg (Dryopteris affinis).

 

 

 

 

 

 

 

Päikeseline koht, liigniiske muld: harilik kukesaba (Lythrum salicaria), siberi võhumõõk (Iris sibirica), harilik varsakabi (Caltha palustris),roomavat metsvitsa (Lysimachia nummularia).

 

LISAÜLESANNE

Sibullilled, mis mina valiksin kooslusesse hostade, helmikpööriste ja tiarellidega.

Harilik lumikelluke (Galanthus nivalis), kevadine krookus (Crocus vernus), nartsiss (Narcissus), tulp (Tulipa).