Monday, March 28, 2016

Ülesanne 7. Köögiviljad ja maitsetaimed.



Kõrvits ehk harilik kõrvits (Cucurbita pepo) on kõrvitsaliste sugukonna kõrvitsa perekonda kuuluv üheaastane rohttaim.


 

Taimed Plantae
Õistaimed Magnoliophyta
Kaheidulehelised Magnoliopsida
Kõrvitsalaadsed Cucurbitales
Kõrvitsalised Cucurbitaceae
Kõrvits Cucurbita
Harilik kõrvits

 


Kirjeldus

Juurestik on hästi arenenud. Peajuur tungib kuni 2 m sügavusele, kõrvaljuured sellest aga 2–5 m kaugusele.

Vars on enamasti roomav, kuni 5 m (mõnedel vormidel isegi kuni 10 m pikk). Vars sügavasooneline, kandiline, ogalise karvastusega.


Lehtede kaenlas moodustuvad külgvõsud, 3–5 harulised köitraod ning kollase või rebukollase krooniga 8–10 cm läbimõõduga isas- ja emasõied.

Vili on marjataoline, ümmargune, kõva koorega ja mahlaka oranži või kollase viljalihaga. Seemned on valged või kreemikad.

Hariliku kõrvitsa teisendite seas on taldrikkõrvits ehk patisson, rullkõrvits ehk kabatšokk ja puhmik-õlikõrvits ehk tsukiini.

 

Kõrvitsa biokeemiline kooslus

Kõrvits ei anna palju kaloreid, kuid sisaldab ohtralt organismile ülivajalikke aineid. Viljalihas on suhkruid, mineraalaineid nagu kaaliumi, magneesiumi, kaltsiumi, rauda, vaske, fosforit, koobaltit; vitamiinidest A, B, E, PP, C ja karotiini. Seemned on õlirohked (52%), sisaldavad fütosteriine, palmitiinhapet, amiinohappeid, C-vitamiini, karotinoide; mineraalaineid; orgaanilisi- ja limaaineid. Kõrvitsat kutsutakse "miniapteegiks" tänu oma mitmekülgsele keemilisele kooslusele. Tänaseks on arstiteadus hakanud lugu pidama kõrvitsast kui dieettoidust. Meie aedades kasvatatav kõrvits ei jää maha oma maitse ja raviomadustelt arbuusist.

Kõrvits tervisele

Troopilisest Kesk-Ameerikast (Mehhikost) pärinev üheaastane rohttaim kasvab tänaseni seal ka metsikult. Euroopasse jõudis taim 16.sajandil, tema raviväärtust aga hakati hindama alles XIX sajandil.

Toiduks ja ravimiks kasutatakse kõike - nii lehti, õisi, viljaliha kui ka seemneid. Tänaseks on puhastatud seemned toidupoodides müügil, seega mugav kasutada. Kõrvits kuulub kindlalt ravimköögiviljade hulka

Kõrvits on viljaliha maheduse, suure pektiinainete sisalduse ja kerge seeduvuse tõttu hinnatud köögivili dieet- ja ravitoitudes.

Vitamiinidest on kõrvitsas kõige rohkem karotiini, ületades selles osas sageli isegi porgandit. Mida kollasem on kõrvitsa viljaliha, seda enam sisaldab see karotiini. Maailma suures kõrvitsasortimendis leidub isegi sorte, mille karotiinisisaldus küünib 40 mg% piiridesse. Rahvameditsiinis on kõrvitsa viljaliha neerude ja kusepõie tegevuse parandaja ja mõjus vee-eemaldaja. Kõrvits sobib südame- ja veresoonkonnahaigetele tursete vähendajaks. Unetuse korral soovitatakse juua kõrvitsamehu koos meega. Õhtuti sellist mehu juues tulevat hea sügav uni, mis kestab hommikuni.

Tänu viljaliha mahedale maitsele ning vähesele tselluloosi- ja suurele pektiinainete sisaldusele on kõrvits soole-, eriti jämesoole põletike puhul ravimiks. Ka kõhukinnisuse korral on kõrvits asendamatu (sobib toorelt söömiseks nagu arbuusi viile). Pektiinained aitavad eemaldada organismist kolesterooli ja on üks ateroskleroosivastane vahend. Rahvameditsiinis on kõrvitsa viljaliha neerude ja kusepõie tegevuse parandaja ja mõjus vee-eemaldaja. Kõrvits sobib südame- ja veresoonkonnahaigetele tursete vähendajaks. Soovitatakse unetuse korral juua kõrvitsamehu koos meega.


Fakte kõrvitsast

  • suurimad kõrvitsakasvatajad on hiinlased, rumeenlased, egiptlased, argentiinlased, türklased, itaallased ja jaapanlased
  • kõrvitsat võib kasvatada absoluutselt igal pool üle maailma, välja arvatud Antarktika
  • maailma kõrvitsapealinn Morton asub USA-s Illinoisi osariigis
  • kõrvitsalaternate lõikamise moe tõid Ameerikasse iirlased. Algul tehti laternaid kaalikast, hiljem avastati, et kõrvitsast laternategemine on tunduvalt lihtsam
  • maailmas kasvatatakse üle 50 sordi kõrvitsaid
  • kõige väiksem kõrvits võib kaaluda vähem kui 1 kg, suurimad kõrvitsad ületavad 300 kg. Kõige suurem kõrvits maailmas kaalus 513 kg ja see kasvatati 1999.a Pennsylvanias
  • 100 g kõrvitsat annab 27 kcal, vastukaaluks 100 g kartulites on 94 ja 100 g rukkileivas 200 kcal
  • kõrvitsas on 92 % vett
  • kõrvitsas on pektiini rohkem kui õunas ja peedis. Pektiin mõjub organismile soodsalt, ta neelab mürgiseid aineid ja kiirendab kolesteriini eemaldumist
  • valku on kõrvitsas vaid 0,5 % ning C-vitamiini on selles viljas samuti vähe, kuid on kaaliumsooli ja vähe naatriumit
  • kõrvitsaseemned sisaldavad kuni 50 % taimerasvu ja palju valku. Meditsiinis kasutatakse kõrvitsaseemneid sooleparasiitide tõrjumiseks
  • kõrvitsamehu soodustab organismi ladestunud soolade lahustumist ja kloriidide eemaldamist, seega sobib neeruhaiguste, podagra ja maksahäirete korral
  • kõrvits on põletikuvastane ja põietalitust parandav. Sobib ka igasuguste ainevahetushäirete korral
  • toorest või keedetud kõrvitsat soovitatakse imetavatele emadele
  • sobib sooletegevuse parandamiseks, eriti sobilikud on sel puhul kõrvitsaseemned
  • organismi puhastamiseks soovitatakse seemneleent, milleks purustatud seemneid koos kestadega keedetakse rohkes mees vesivannil. Peale keetmist leem kurnatakse ja vedelikku juuakse 20-30 minutit enne sööki 2 kl päevas 3 päeva järjest. Samal eesmärgil võib teha ka kõrvitsaseemne pastat, mille jaoks seemned puhastatakse kestadest, purustatakse ja segatakse meega. Sobib hommikuseks saiakatteks.

 

Toite kõrvitsast

Oleme harjunud kasutama rohkem viljaliha ja seda salatina ning suppidena.

IDEE!

Vürtsikas kõrvitsasupp
Kuumutada poti põhjas õli, praadida selles kergelt 1 peeneks hakitud sibul, 1 purustatud küüslauguküüs, 1 tl riivitud ingverit ja 1 kg kõrvitsakuubikuid. Maitsestada soola ja pipraga ning valada üle 1 l kanapuljongiga ja keeta umbes 30 minutit. Lasta veidi jahtuda ning püreerida ja lasta uuesti korraks keema. Kaunistada hakitud värske koriandri, lusikatäie hapukoore ning krutoonidega.
HEAD ISU!



 


Kasutatud materjalide loetelu:


 
 
 
 
_________________________________________________________________________________
 
Aedsalvei (Salvia officinalis) on huulõieliste sugukonda salvei perekonda kuuluv mitmeaastane poolpõõsaliik.
Aedsalvei botaaniline nimetus on tuletatud ladinakeelsest sõnast salvere – 'end tervena', 'hästi tundma','päästma'.
 
 
 
Taimed Plantae
Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Kaheidulehelised Magnoliopsida
Huulõielised Lamiaceae
Salvei Salvia
Aedsalvei
 
 
 
 
 
Klassifikatsioon
Aedsalveil tuntakse mitmeid teisendeid:
  • Salvia officinalis 'Aurea'
  • Salvia officinalis 'Dwarf'
  • Salvia officinalis 'Holt's Mammoth'
  • Salvia officinalis 'Icterina'
  • Salvia officinalis 'Minima'
  • Salvia officinalis 'Purpurea'
  • Salvia officinalis 'Tricolor'
  • Salvia clevelandii
  • Salvia elegansnägus salvei
  • Salvia leucantha
  • Salvia sclareamuskaatsalvei.
Kirjeldus
Maapinnalt harunev vars on alumises osas puitunud, ülalt aga rohtne. Pealt krobelised, nahkjad ja pikliksüstjad lehed on noorelt hallikasviltjad, hiljem hallikasrohelised. Kobarasse koondunud huulõied, mis asetsevad varre tipus, on olenevalt sordist kas sinakaslilla, roosa, valge või helesinise värvusega.
Levila ja kasvatamine
60 cm kõrgune poolpõõsas aedsalvei pärineb Vahemere maadest. Aedsalveid kultiveeritakse Lõuna-Euroopas – Jugoslaavias, kus Makedoonias ja Dalmaatsias katab salvei terveid mäekülgi. Salveid kasvatatakse ka Kreekas, Itaalias, Türgis, Lõuna-Prantsusmaal, Hiinas ja Ameerika Ühendriikides. Eestis kasvatatakse salveid kultuurtaimena avamaal.
 
Kultuuris
Antiikarstid Hippokrates ja Dioskorides pidasid salveid ravijõu poolest imeliseks taimeks, teda on peetud väga heaks naiste viljatusrohuks.
Vanadel roomlastel olnud kõnekäänd: Cur moniatur homo cui Salvia crescit in horto? ('miks peaks inimene surema, kui tema aias kasvab salvei?')
Piibli jutustuses võttis salvei ainukesena taimedest oma puhmaste varju Maarja koos noore Jeesusega, kui nad pagesid Herodese sõdurite eest, ja päästis nad.
Vanas-Egiptuses olnud kohustuslik naistel pärast epideemiaid ja sõdu rohke salvei söömine, et taastuks kiiremini rahvaarv.
Keskajal usuti, et tassike salveiteed suurendab sümpaatiat ja armastust inimeste vahel.
 
Tervendav toime
Bioloogiliselt aktiivsete ainet kompleks (eeterlik õli, flavonoidid, parkained, P ja PP vitamiinid) tagavad salvei lehtede põletikuvastase, mikroobidevastase ja siduva toime. Salvei põletikuvastane toime seletub sellega, et ta vähendab veresoonte ja kapillaaride läbitavust ja tal on verd taastavad omadused. Salvei mikroobidevastane toime on enamväljendunud gram-positiivsete bakterite suhtes. Salvei eeterlikul õlil on bakteritsiidne toime, millega on seotud taime fütontsiidsed omadused. Salvei lehtede antiseptilised omadused on tingitud taimse antibiootikumi salviini (Salvinum) sisaldusest. Salviin mitte ainult ei pidurda kuldkollase stafülokokki paljunemist, vaid inaktiveerib tema a–toksiini, surub maha mikroobi hemolüütilised (verd lahustavad) ja dermatonekrootilised (naha nekroosi tekitavad) omadused. Lisaks: kõrvaldab depressiooni ja väsimuse, tasakaalustab emotsioone. Aitab rahuneda ja parendada halba tuju. Väga väikestes annustes võib avaldada psüühikale pehmendavat toimet, kuna rahustab parasümpaatilist närvisüsteemi. Pinguldab organismi, teravdab tundelikkust, ergutab mälu tööd.
Farmakoloogiline iseloomustus
Keemiline koostis : lehed sisaldavad tärklist, vaike, liimvaiku, eeterlikku õli. Eelpooltoodutele lisaks on lehtedes leitud terpenoide, alkaloide, flavonoide, parkaineid, ursool- , oleaan- ja klorogeenhappeid, P vitamiini, nikotiinhapet, mõruaineid, fütontsiide, uvaooli, parafenooli. Seemnetest on eraldatud rasvast õli, mis sisaldab linoolhappe glütseriidi. Juurtest on leitud kinoone – roileanoone.
Ravimitena leiavad kasutamist salvei lehed ja terve taime maapealne osa. Lehed sisaldavad eeterlikku õli, alkaloide ja parkaineid.
Salveist kui ravimist kirjutasid Vana Rooma arst Galenos ja vanem Plinius oma „Looduse ajaloos“ („Natural History“). Taime lehtede vesitõmmist tuntakse nimetuse all „kreeka tee“. Salvei nimetus tuleneb vanakreekakeelsetest sõnadest : päike, tervis, heaolu. „Pühaks taimeks nimetasid salveid Hippokrates, Dioscorides ja teised Vana Kreeka meedikud, hinnates teda eriti kõrgelt naiste viljatuse korral.
Hiinlased kummardasid salveid, oletades, et ta ravib viljatust. Egiptuses sunniti naisi pärast epideemiaid kasutama toidus salveid, et kiiremini taastada rahvastikku. Viljatuse korral soovitati salvei mahla vähese koguse soolaga. (P.Jengalõtšev, 1848).
Roomlased pidasid salveid ravimiks kõikide haiguste vastu, millele kinnituseks on taime nimetuse tuletamine sõnast „salvare“, s.t. „päästma“. Seostudes igal pool tarkuse ja võimega kinkida kasutajale pikka eluiga, on salvei paljude aastasadade jooksul jäänud väga populaarseks tervistavaks vahendiks.
Keskajal lülitati salvei paljude pinguldavate jookide koostisesse ja tema rohelust kasutati igemete desinfitseerimiseks ning hammaste valgendamiseks. Enne tee eksportimise algust Indiast ja Hiinast oli laialt levinud salvei tee kasutamine. Eeterlikku õli kasutatakse peamiselt meestele mõeldud parfümeerias.
Poolas leiab salvei laialdast kasutamist ravipraktikas kui põletikuvastane, desinfitseeriv, pehmendav, siduv ja higieritumist vähendav vahend. Välispidiselt leiab kasutamist juuste väljalangemise vastu.
Endisel Ida-Saksamaal kasutati salveid laialdaselt kesknärvisüsteemi tugevdamiseks, käte värisemise, öise higistamise, laktatsiooni vähendava vahendina jne. (Dorfler, Roselt, 1964.).
Austrias leiavad salvei lehed samuti rakendamist ravipraktikas, lisaks on austria teadlased salveis leidnud PP-faktorit ja B-grupi vitamiine, milliste toime võrdub östrogeense hormooni (follikulaarse hormooni) toimega.
Taime higistamisevastast toimet panid arstid tähele veel iidsetel aegadel, see saabub üsna kiiresti pärast salvei tee või tinktuuri kasutamist ning saavutab oma maksimumi 2 tunni pärast.
India meditsiinis kasutatakse salveid kui aromaatset siduvat ja pinguldavat ainet (Chopra et al., 1956).
Korea meditsiinis kasutatakse salvei juuri valutustava ja põletikuvastase vahendina. Välispidiselt soovitatakse salveitõmmist vannidena ekseemi, psoriaasi, neurodermiidi, intertriginoosse epidermofüütia (naha seenhaiguse), haavade, põletuste, külmumiste ja juustekaotuse (pea kiilanemise) korral. Salvei tõmmist kasutatakse ka nahapõletike, mädaste haavade ja haavandite, kergete (pindmiste) põletuste ning külmumiste raviks. Raviks kasutatakse salvei tõmmisega immutatud marlirätikuid, üldiseid või kohalikke (lokaalseid) salvei tõmmise sisaldusega vanne.
 
Salveid tarvitades püsid igavesti noor
Rahva- ja ka teaduslikus meditsiinis liigitatakse salveid ravimtaimede „panatsea“ (imerohi kõigi haiguste ja pahede vastu) kategooriasse. Iidsetest aegadest liigitab rahvatarkus selle taime veel ka „pühade taimede“ hulka, sest tal on palju raviomadusi. Fütoteraapiliste vahendite ja meetodite hulgas hoiab salvei kindlalt oma kohta. Ei ole sugugi juhuslikult tekkinud araabia vanasõna : „Miks peaks inimene surema, kui tema aias kasvab salvei?“.
 
Toite lisaks
 
Salvei laialt tarvitatav maitsetaim. Lehti kasutatakse maitseainena nii värskelt kui ka kuivatault salatite, köögivilja- ja kalatoitude ning vorstide maitsestamiseks. Salvei sobib salatite, pajaroogade, seene- ja makaronitoitude, pitsade, toorsalalatite, tomati-, herne- ja oaroogade, liha- ja kalaroogade maitsestamiseks. Salvei vähendab rasva maitset toitudes ning sobib seega eriti hästi nt rasvase sealihaga. Salvei on tugevamaitseline taim ja seetõttu tuleks teda ettevaatlikult kasutada.
Kuivatatud lehtedest valmistatud teed kasutatakse desinfitseeriva vahendina peamiselt suuõõne ja kurgu loputamiseks ning köhatee koostises.
 
 
Kasutatud materjalide loetelu: